Erinevalt paljudest kosmeetilistest väidetest ei saa SPF-väärtusi hinnata koostise põhjal ega arvutada üksnes UV-filtrite kontsentratsiooni alusel. Need tuleb määrata valideeritud katsemeetodite abil, mis tõendavad valmistootest saadavat kaitse taset.
Euroopa Liidus reguleeritakse päikesekaitsevahendeid kosmeetikatoodetena määruse (EÜ) nr 1223/2009 alusel. Lisaks kosmeetikamääruse nõuete täitmisele peaksid tootjad järgima Euroopa Komisjoni soovitust 2006/647/EÜ päikesekaitsevahendite tõhususe ja nendega seotud väidete kohta. Kõnealuses soovituses on sätestatud põhimõtted päikesekaitsevahendite väidete põhjendamiseks ning see on muutunud kogu Euroopa kosmeetikatööstuses tunnustatud viiteallikaks.
Kas SPF-testid on seadusega kohustuslikud?
Kosmeetikamääruses ei ole konkreetset artiklit, mis sätestaks, et iga päikesekaitsevahend peab läbima SPF-testi. Tootjad on aga seaduslikult kohustatud tagama, et kõik kosmeetikatoodete kohta esitatud väited on tõesed, piisavate tõenditega toetatud ega eksita tarbijaid.
SPF-väärtus on tõhusust käsitlev väide. Komisjoni määruse (EL) nr 655/2013 kohaselt peavad kosmeetikatoodete väited olema toetatud piisavate ja kontrollitavate tõenditega. Kuna SPF-arv väljendab mõõdetavat kaitseastet, eeldatakse üldjuhul, et selle väite tõendamiseks tuleb läbi viia asjakohased laboratoorsed katsed.
Praktikas peavad SPF-märgistusega turustatavad kosmeetikatooted sisaldama katsetulemusi, mis tõendavad, et deklareeritud kaitseaste on õige.
Mida mõõdab SPF?
SPF ehk päikesekaitsefaktor mõõdab, kui tõhusalt kaitseb päikesekaitsekreem nahka ultraviolett-B (UVB) kiirguse eest.
UVB-kiired on peamiselt vastutavad päikesepõletuse eest ning soodustavad naha kahjustumist ja nahavähi teket. SPF-väärtus näitab kontrollitud katsetingimustes saavutatud kaitse taset.
Kõrgem SPF-väärtus tagab üldjuhul parema kaitse UVB-kiirguse eest, kuigi kaitse tugevnemine ei ole proportsionaalne. Näiteks ei paku SPF 50 kahekordset kaitset võrreldes SPF 25-ga.
Oluline on märkida, et SPF ei mõõda kaitset ultraviolett-A (UVA) kiirguse vastu. UVA-kaitset hinnatakse eraldi spetsiaalsete katsemeetodite abil ning selle suhtes kehtivad omaette regulatiivsed nõuded.
Milliseid katsemeetodeid kasutatakse?
Euroopa suunistes tunnustatakse SPF-väärtuse määramiseks rahvusvaheliselt tunnustatud standardiseeritud meetodeid.
Traditsiooniliselt on SPF-väärtust mõõdetud in vivo katsete abil, mille käigus kantakse päikesekaitsekreem vabatahtlike osalejate nahale hoolikalt kontrollitud laboritingimustes. Seejärel võrreldakse toote võimet edasi lükata UV-kiirguse põhjustatud naha punetust töötlemata nahaga, et arvutada SPF-väärtus.
Viimastel aastatel on üha olulisemaks muutunud ka valideeritud in vitro meetodid. Teaduse areng ja regulatiivsed meetmed, mille eesmärk on vähendada inimvabatahtlikel läbiviidavaid katseid, on viinud teatud päikesekaitsevahendite hindamiseks alternatiivsete laborimeetodite väljatöötamiseni. Sõltuvalt toote väidetest ja kohaldatavatest standarditest võib neid meetodeid kasutada juhul, kui need on asjakohaselt valideeritud.
Kuidas liigitatakse SPF-väärtusi?
Euroopa Komisjon soovitab päikesekaitsevahendite väiteid lihtsustada, et need oleksid tarbijatele kergemini mõistetavad.
Selle asemel, et rõhutada üksnes täpseid SPF-väärtusi, liigitatakse päikesekaitsevahendid üldiselt nelja kaitsekategooriasse:
- Madal kaitse
- Keskmine kaitse
- Kõrge kaitse
- Väga kõrge kaitse
Iga kategooria vastab kindlale SPF-vahemikule. Näiteks kuuluvad tooted, mille märgistusel on SPF 50 või SPF 50+, kategooriasse „väga kõrge kaitseaste”.
Selline lähenemisviis aitab tarbijatel tooteid hõlpsamini võrrelda ning vähendab samal ajal eksitava turunduse ohtu.
Kuidas on lood UVA-kaitsega?
Euroopa soovitustes rõhutatakse, et tõhusad päikesekaitsevahendid peaksid kaitsma nii UVB- kui ka UVA-kiirguse eest.
Tasakaalustatud kaitse tagamiseks peaks mõõdetud UVA-kaitsefaktor olema vähemalt üks kolmandik märgistusel esitatud SPF-väärtusest. Lisaks peaks toode vastama soovitatud kriitilise lainepikkuse kriteeriumidele, mis tõendavad laia spektriga UV-kaitset.
Kui need nõuded on täidetud, võivad tootjad kasutada UVA-logot, mida kogu Euroopas tavaliselt päikesekaitsekreemide pakenditel kasutatakse.
Kuna UVA-testimine hõlmab eraldi protseduure ja hindamiskriteeriume, peetakse seda päikesekaitsevahendi toimivuse hindamise iseseisvaks osaks.
Miks ei saa SPF-väärtust valemi abil arvutada?
Tootjad hindavad mõnikord koostise väljatöötamise käigus eeldatavat SPF-väärtust, võttes arvesse kasutatavate UV-filtrite tüüpe ja kontsentratsioone.
Siiski sõltub valmis päikesekaitsekreemi tegelik kaitsevõime paljudest omavahel seotud teguritest, sealhulgas koostisosade jaotumisest, osakeste suurusest, emulgeerimisest, nahale moodustuvast kilest, toote pealekandmise omadustest ja koostise stabiilsusest.
Väikesed muudatused koostises võivad oluliselt mõjutada päikesekaitsekreemi toimivust, isegi kui UV-filtrid ise jäävad samaks.
Seetõttuon valmistootele laboratoorsete katsete tegemine endiselt hädavajalik.
Millised tooted vajavad SPF-testi?
Igal kosmeetikatootel, mille kohta väidetakse, et see pakub päikesekaitset, peaks olema tõendusmaterjal, mis toetab selle SPF-väidet.
See hõlmab nii traditsioonilisi päikesekaitsekreeme kui ka selliseid tooteid nagu näo niisutajad, päevakreemid, aluskreemid, huulepalsamid, BB-kreemid, CC-kreemid ja muud kosmeetikatooted, mida turustatakse SPF-väärtustega.
Isegi kui päikesekaitse esitatakse teisejärgulise eelisena, eeldatakse tootjatelt, et nad tõendaksid deklareeritud kaitseastme.
Päikesekaitsekreemi pikaajalise toimivuse tagamine
Esialgse SPF-väärtuse tõendamine on vaid üks osa toote hindamisest.
Tootjad peaksid samuti tagama, et päikesekaitsekreem säilitaks oma toimivuse kogu ettenähtud kõlblikkusaja jooksul. Stabiilsusuuringud aitavad veenduda, et preparaat jääb füüsiliselt ja keemiliselt stabiilseks ning et UV-filtrid toimivad tavapärastes ladustamistingimustes jätkuvalt ootuspäraselt.
Pakendi sobivus võib mõjutada ka päikesekaitsekreemi toimivust, eriti juhul, kui tundlikud UV-filtrid võivad reageerida valguse, hapniku või pakkematerjaliga toimuva vastastikmõju mõjule.
Tavapärased põhjused, miks tooted ei läbi SPF-testi
Mõnikord ei saavuta päikesekaitsevahendid laboratoorsete katsete käigus oodatud kaitseastet.
See võib juhtuda seetõttu, et UV-filtrid ei ole optimaalselt tasakaalustatud, koostis ei moodusta nahale ühtlast kaitsekihi, toimeained muutuvad aja jooksul ebastabiilseks või tootmise kõikumised mõjutavad toote ühtlust.
Kui katsetuste tulemused näitavad, et mõõdetud SPF-väärtus on madalam kui deklareeritud väärtus, võib tootjatel olla vaja toote koostist muuta, deklareeritud SPF-väärtust korrigeerida või pärast paranduste tegemist katsetusi korrata.
